Tammelinna ajaloost

Tartu Tammelinn on esimesi moodsa aedlinna printsiibil planeeritud aedlinnu Eestis. Tamme mõisamaadele kavandas linn laienemist 1920. aastate algul. Planeeringut asus koostama tolleaegne linnaarhitekt  Arved Eichorn. Tema surma järel (1922) teostas planeeringu arhitekt Edgar Johan Kuusik. Planeering valmis 1923. aastal. Tamme aedlinn kujunes E. J. Kuusiku kõige ulatuslikumaks linnaehituslikuks projektiks. Tamme aedlinna planeeringut, tema väljaehitamise tulemust on Eesti arhitektuuriloos kõrvutatud Nõmme ja Merivälja aedlinnadega Tallinnas ning Pärnu kuurordirajooniga.

Linnaosa planeeringut iseloomustab Tamme staadionist-rahvapargist algav tsentraalse teljena kulgev Tamme puiestee, mis ulatus tolleaegse linna piirini, suured rikkalikult haljastatud krundid, regulaarne tänavaäärne planeering ja väike hoonestustihedus. Hoonestuses kasutati segaprintsiipi. Lisaks ühepereelamutele nähti aedlinna linnapoolses osas – Riia tänava ja Tamme puiestee vahelisel alal ette ka korterelamuid, mis valdavas osas olid kahekorterilised (kahekorruseline elamu korteriga kummalgi korrusel), kuid oli ka trepikoja ning nelja kuni kuue korteriga elamuid.

Algselt jättis linn krundid enda omandusse ja andis valdajaile vaid rendiõiguse, et tagada planeerimisettekirjutustest kinnipidamist. Lisaks ehitusjoonele peeti rangelt silmas täisehitatuse määra ega lubatud krunte tükeldada.

Tammelinnas on tegu valdavalt 1920.-30. aastatel projekteeritud hoonestusega, mille varasem osa kuulub hilisjuugendlikku ehk nn. heimatstiili. Terviklik tänavamiljöö selles stiilis on säilinud Elva tänava Raudtee ja Kesk-Kaare ja Ludwig Puusepa tänava jooneni ning Väike-Kaare, Lembitu ja Vambola tänavate piirkonnas, samuti Kungla ja Räni tänaval. 1930. aastail lisandus uue kihistusena funktsionalistlikus stiilis hooneid, milliseid leidub Tamme puiesteel, Kungla ja Väike-Kaare tänaval ning Riia maanteel.

Tähelepanuväärsemaid hooneid Tammelinnas on omaaegse linnaarhitekti Anatoli Podcekajevi poolt projekteeritud juugendlikud villad Elva tn. 3 (1923) ja sama projekti modifikatsioonina valminud Väike-Kaar 30, A. Podcekajevi kavandatud on ka juugendlik-barokse vormikõnega suured puitelamud Riia 65 ja Väike-Kaar 48 (1924) ja elamud Vambola 1 (1926) ja Väike-Kaar 52 (1932), insener F. Eischinsky projekteeritud juugendlikud elamud Riia 46 ja 48 (1923-24), ehitusmeister Karl Schifferi elamu Riia 49 (1926) ning arvatavasti arhitekt Georg Saare projekteeritud nn. Tammelinna tüüpi saksa heimatstiili meenutavad villad Elva 7; 9; 11; 15 (1923-24). Omapärane on art deco’ lik villa Elva 10 (1928) arhitekt Nikolai Willerilt. Hilisemast perioodist on iseloomulikumad arhitekt Arnold Matteuse projekteeritud Oskar Lutsu elamu Riia 38 (1936), mis sai sõjajärgse eramu üheks eelistatumaks eeskujuks, sama arhitekti projekteeritud helilooja Juhan Simmi funktsionalistlik elamu Riia 36 (1939), arhitekt Nikolai Kusmini projekteeritud korterelamu Elva 25 (1936) ja E. J. Kuusiku algprojekti järgi, kuid oluliste muudatustega teostatud art-deco’ lik Elva 27 (1932).

Omaette tähelepanuvääriv art-deco’ liku puitarhitektuuri näide on Tamme staadioni tribüün. Selle projekteeris arhitekt A.Matteus, abilisena osales kunstnik Peet Aren. Lisaks tuleb märkida, et mitmed aiad oma haljastuse ja dekoratiivsete detailidega kujutavad iseseisvat väärtust. Sellised on näiteks K.Schifferi elamu basseini ja lehtlaga kaunistatud aed Riia 49 ja pomoloog A. Kurvitsa koduaed Riia 46, samuti omaniku initsiaalide ja aastaarvuga kaunistatud aiapiire Riia 62 jmt.

Nagu eelnevast nähtub on Tammelinna kavandanud hooneid mitmed Eesti tuntumad arhitektid. Paljud elamud on lülitatud ka Eesti Arhitektuuri leksikoni.

1960. aastate lõpul algas Tammelinna tihendamine 600 m² suuruste kruntidena. Tänaseks on mitmed kvartalid kaotanud oma esialgse planeeringu, kus säilinud on vaid põhitänavate võrk ja osalt hoonestus. Linnaosa ajaloolist tuumikala ei jõutud tihendada ja see on hästi säilinud.

Koostanud Martti Preem
Täiendas Mart Siilivask